Hea uudis on see, et 2011 ei tule enam kunagi tagasi. Selle aasta viimased paar tundi oli küll selline tunne, et 2011 ei kavatsegi ära minna.

Aastavahetus ise aga oli ka täielik crap. Hea küll, ilutulestik oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Ja Kriss oli Tartus. Aga muidu oli kõik totaly bullshit. Lisaks kuna Ta NiiiSitaksLaheSõbrannaEtHakkaVõiOksele ei kuulnud lauset “ma lähen ära” olin ma vahepeal päris paanikas, et Ta on kadunud ja mida kõike veel. Tegelikult oli muidugi kõik korras, inimesed lihtsalt ei pane tähele mida neile räägitakse ja ajavad teisi ka paanikasse.

Ja mul oli niiiiiiiiii f’ckin külm. Aastavahetus võiks suvel olla. Päriselt. Talvel ei tohiks olla üritusi kus sa pead öösel väljas passima ja taevasse vahtima. Igal juhul olen ma haige nüüd. No hea küll, enne olin ka veidi, aga vaid kerges nohus, nüüd mu kurgus kraabib miski ja vaheapeal lihtsalt köhin nii kaua kuni sülg veriseks muutub. Jah, peaks arsti juurde minema, aga ma ei ole ikka veel perearsti ära vahetanud  ja haigena sõita pm 80 km maha ei ole eriti tore.

—-

Üleeile käisin matustel. Ma vist ei oskagi rohkem teemat kommenteerida. Igal juhul see mees lahkus siit ilmast  detsembri lõpus, mis tõestab veelkord, et 2011 oli täiesti nõme aasta.

—-

Ahjaa… Ma vahepeal mõtlesin, et peaks Vilepi Hirmule korralikuma arvustuse kirjutama ja ta uuele raamatule ka, aga viimane ajas mu pea veel rohkem ringi käima, niiet ma vist ei jaksa.
Mõlema raamatu mõte on kuldaväärt, aga teostus…. Lugemise ajal tekkis korduvalt küsimus “KAUA VÕIB?” “Saatuse mängud”-e ajal oli mul tunne, et Vilepil on minuga üsna sarnane viga- tekib ülimalt hea idee, aga pole kindel kuhu see välja peaks jõudma. Sest mul lihtsalt jäi tunne, et lugu muudkui kedrati ja kedrati edasi ja siis mingi hetk sai endal ka kõrini ja visati mingi suvaline lõpp. Ei õnnestunud. Ma pm mälusin seda lugu. Raamatut raamatukokku tagasi ka ei tahtnud viia, sest ikkagi tekkis huvi, et kuhu see lugu siis välja jõuab…. aga no kurat, see lõpp oleks võinud mitu peatükki varem ka olla. Ma tõepoolest mõtlesin, et midagi juhtub, see lugu jõuab kuhugi, aga ma tõesti pettusin.

Lugu rääkis siis mehest, kelle naine jõuab purjus peaga koju ja leides naise käekotist rinnahoidja süüdistab teda pettimises. Naine tormab uksest välja ja jääb bussi alla. Mees kirjutab kirja Saatusele paludes uut võimalust. Ja siis söödetakse talle ette erinevaid variante eludest, mis tal olla oleks võinud. Erinevad naised, kodud, eluviisid. Aga kuna mees mäletab kõiki oma eelmisi elusi… või siis seda ÜHTE ja õiget elu ja tahab seda ikkagi tagasi (koos oma naisega) jätkab ta muudkui kirjutamist, mille tõttu teda väntsutataksegi ühest elust teise. Lõpuks õnnestub tal kõik tehiselud siiski hävitada ja saab oma endise elu tagasi…. mis iseenest oli täiesti oodatatav lõpp, aga selleni jõudmine oli niii lahja.

—

Siis ma üritasin vahepeal veel ühte raamatut lugema hakata…. Tõepoolest üritasin, aga pm see lugemine nägi välja selline, et lugesin 1-2 lõiku, näoga -.- keerasin lehekülge, võib-olla kaks, lugesin veel mõne lõigu, ikka veel sama näoga, keerasin paar lehekülge jnejne ja leidsin sealt vaid ÜHE asjaliku peatüki, siis ma tõepoolest ei suutnud jätkata.
Aga ma kunagi sunnin ennast seda uuesti lugema. Raamatuks on siis Osho “Armastamine- kuidas armastada teadlikult ja suhelda hirmuvabalt”.
Ilmselgelt sain selle raamatu. Kui te tõepoolest arvate, et ma sellise pealkirjaga raamatut laenutama-või veel hullem, ostma- läheksin, siis te olete küll valel arusaamisel.

—

Alustasin ka Riika Pulkkineni “Tõde”-ga. Olen veel liiga alguses, et öelda kuidas mulle lugu meeldib, aga lauseehitused on piisavalt nautitavad, et panna ohkama- oh, oleks mul vaid rohkem aega ja lugemistuju.
Viimase puudumine paneb mind ennast ka imestama… Ei ole lihtsalt. Mul on viga midagi. Kirjutamistuju on ka alati bussis, tööl või dushi all täiesti olemas, aga kui võimalus on, siiis tuju enam ei ole.

—

 

Mul oleks elu vaja, ikka veel.