Küsimus 4/100

4.) Kui sa end oma lugudesse kirjutad, kas fakipõhiselt või pigem ridade vahele?

 

Kuna ma olen idioot ja postitust “3/100″ kirjutades ei vaadanud järgmist küsimust, siis ma pean sellele nüüd vastama.. Muidu oleksin saanud kaks-ühes postituse teha.

Igal juhul ma võin kirjutada jutu sisse mingeid lauseid või hetki sõnasõnalt, mis tõepoolest juhtunud on. Aga enamus ajast, kui ma endast neid “killukesi” juttu lisan, siis siiski väga palju muutes. Nii, et mõte jääb samas, aga ilukirjanduslikult oleks huvitavam.  Ja kui v.a see, et mõni lause tõesti on sõnasõnalt elust võetud, siis faktipõhilist kirjutamist ma üritan igati vältida.
Sest nagu juba öeldud, mul tuleb mingite hetkedega seoses idee jutuks, aga ma siiski ei kirjuta endast, vaid mõtlen välja lugusi… See, et minust on igast jutus väikeseid hetki, on paratamatus. Ja kui keegi peaks lugema mingit mu juttu ja mõtlema, et see on 100% minust, siis on see inimene ilmselgelt selles ise süüdi, et ta näeb asju seal, kus neid tegelikult ei ole. Ma ei kirjuta elulugu!

 

 

Vabandan väga, et ma kahe küsimuse vahele nii suure pausi tegin. Esiteks ei ole ma viitsinud mõtlemisega eriti tegeleda, sest mul oli paar päeva tegemist sellega, et endal magu sees hoida. Meil levib töö juures mingi viirus, 5′st inimest 4 on haiged. Neist neljast 3′l on palavik ka, ja üks, ehk siis mina, vastab palaviku puudutavale küsimusele alati “eee…Ma ei tea, mul ei ole kraadiklaasi.”
Ja teiseks olen ma veidi meelega ka viivitanud, sest kui 4-s vastatud, siis peab hakkama 5ndale vastama. Ja kuigi ma ütlesin selle 100 küsimuse ülesannet andes, et ma ei põe midagi ja vastan kõikidele küsimustele (ja ma endiselt teengi seda), tekkis mul siiski mingi vastumeelsus korraks.

Nõmmeõisikud

Olen nüüd kaks päeva järjest Hollandi Green Day’d kuulanud. No olgu, fännid võivad rahuneda, …ainult mõni lugu kõlab nagu green day. Nagu näiteks see:

Tegelikult tahtsin ma eile teha üleüldse väga põhjaliku Hollandi teemalise postituse, aga kui ma google street viewis ringi vaatasin, siis ma pidin oma suureks kurvastuseks tunnistama, et ma ei mäleta enam mitte sittagi… Mõni aasta tagasi ma võisin Amsterdami street viewi lahti võttes öelda ära mis värvi maja on paremale keerates 3-s.. Nüüd ma ei leia mitte ühtegi tuttavat kohta üles. Nojah, ega ma väga ei otsinud ka, aga ikkagi.

Anyway, kuna need kentsakad tüübid vist ei mõelnudki midagi huvitavat välja, siis ma olen see nv ka arvatavasti üksi.
Ja mul on mu blogi lugedes nii häbi, sest ma kõlan koguaeg nagu 12 aastane. (L, kui sa oleksid 12, siis ma ütleksin, et kõlan nagu 11 aastane. :D )

Igal juhul kuigi ma olen terve hommik otsa ennast nii tundnud:

otsutasin ma ikkagi jalad alla ajada ja lähen vaatan ühte poodi natuke teise pilguga kui tavaliselt ja kui ikka veel meeldib, siis ma arvatavasti saadan oma cv neile.

—

meie korteris kummitab…

Ma ei saa aru, mis värk sellel kapil on, et iga kord, kui ma üksi kodus pean olema, hakkab see häälitsema… Kui ükskord mulle tundus terve öö otsa, et miski kapis krõbiseb, siis nüüd see jälle häälitseb… -.-

Pm. läksin kapist mööda, järsku jäin välisukse juurde seisma ja mõtlesin, et kas ma võtsingi võtmed eest ära, või mis värk on… Lõin käega, et ah ju ma siis unustasin ära, et võtmed riiulile panin, sest mõni asi käib nii automaatselt.. Nagu peale triikimist, tõmbad triikraua välja ja lähed kodunt ära, pärast mõtled päev otsa, et unustasid triikraua välja tõmbamata…
Igal juhul just tol hetkel, kui ma ust jõllitasin käis kapis ilge kolin. Ja siit edasi saavad kõik elavama fantaasiaga inimesed naerda… Nimelt seisin ma tükk aega esikus täiesti kramplikult..  Korraks tuli näole muie, sest ma mõtlesin, et päris vahva oleks, kui Ta polekski ära läinud ja nüüd teeb nalja mulle lihtsalt, aga muie kadus ülimalt kiirelt ära, kui mul tuli pähe, et ma olen juba mitu tundi kodus olnud ja vaevalt Ta suvatseks mitu tundi kapis vaikselt kükitada… Aga kuna mul juba oli ettekujutus kellegist, kes kapis kükitab, siis see mõte ei tahtnudki ära minna…. Niiet ma võtsin ta kitarri kätte, juhuks kui seal ikkagi peaks keegi kahejalgne olema, lugesin mõttes viieni ja avasin kapi…. No ja siis ma lihtsalt nägin kuidas taarakott uppi vajus.. Lambist.

See kapp vihkab mind lihtsalt…

Niiet nüüd olen ma sitaks unine, aga ma ei saa magama minna, sest kapp kummitab.. -.-

Ma ei saa aru, miks siis mitte midagi ei juhtu, kui Ta kodus on….

Aegajalt irvitan ja vahest harva naeran ka laginal… aga täna, üle tõsiselt pika aja ma lihtsalt seisin, pea kuklas ja naersin oma Marge Simpsoni naeru nii, et pisarad väljas.

Aitäh, Maailm, et mul aegaajalt ikka töö juures “külas” käid :)

“Ohhh, mis armas mõmmi sul on,”
“Jah, tõin kogu oma maise vara kodunt ära.”

Palju õnne, sa oled kohe-kohe 20 ja kogu su maine vara on koolikoti täis riideid ja üks kaisukaru.

 

—

Mis töösse puutub, siis märkasin, et täna üks klient tükk aega jõllitas mu nime silti, endal kulm kortsus. Märkasin, aga ei hakanud sellesse väga süvenema, ma olen harjunud juba, et inimesed mu nime jõllitavad. Ma olen isegi selliste lausetega nagu “MIS ASI SA OLED?” ja “SIUKE NIMI ONGI VÄÄÄÄ?”…kuigi ma eriti ei saa aru, miks inimesed nii hämmingus on… ma saaks veel aru, kui mu nimi oleks Katariina Rosalie. (mis kusjuures oli mu vanavanaema…või vanavanavanaema…või kellegi muu sellise nimi, niiet jah, see nimi on täiesti olemas) või siis Christlyn-Ghertrud-Theli (mille ma leidsin praegu ekspressi artiklist.)..aga ei, mul on kaks täiesti tavalist nime lihtsalt kokku kirjutatud, nii  et tekib jah uus nimi, aga ülimalt lihtsa hääldusega ja kirjapildiga. Vahest harva saan ka komplimente “Oi, teil on väga kena nimi,” või siis tulevad purjus soomlased seletama, et mu nime esimene pool on väga ilus soome tüdruku nimi..
Anyway oli sellel kliendil kulm üsna naljakalt kortsus…. ja mõni tund hiljem leidsin ma maast oma nime.. Jah, see alus, millele mu nimi on trükitud oli ümbrisest välja kukkunud, niiet pm käisin ma täna päev otsa ringi tühi raam rinnas, millel on vaid firma nimi…Olen geenius, jei.

 

Ja täna üks kentsakas tüüp, kes ühe mu semuga aegajalt nänni käivad ostmas, ütles, et ma näen välja nagu oleks mulle porgand pähe löödud… Mis kuradi loogika.. Kui ma päriselt lööks kellelegi porgandi pähe, kas see muudaks ta välimust?
Ma ei saa üleüldse aru, miks mul nii kentsakad tuttavad on, aga las nad siis olla… Kui väga sitt ilm ei ole ja ma just midagi targemat teha ei oska, siis ma arvatavasti veedan oma selle nv-se nende hulludega.
“Ma ei oska enam üksi olla…” jah, olen loogiline.

Küsimus 3/100.

3. Kui sa kirjutad, kas sa paned end teadlikult või teadmatult oma juttudesse?

 

Tavaliselt tekib mul lihtsalt mingi mõte, millest kirjutada. Üldjuhul ei ole jutt algul üldse minuga seotud, aga kirjutamist jätkates paratamatult tekib küsimus “Aga mida mina sellises olukorras teeks/ kuidas käituks/ mida ütleks?” Niiet järelikult võib igast loost killukesi minust leida ja ma olen sellest täiesti teadlik.
“Hernes!’e” puhul on veidi teisiti.. Kui ma selle kirjutamist alustasin, tegin meelega peategelase üsna enda sarnaseks. Hiljem kui meie (minu ja peategelase) elud jooksidki üsna sarnast rada mõtlesin, et ehk peaks ka tegutsema nii, nagu ma olin juba tema elu kirja pannud. Aga sinna paika see mõte jäigi. Üldjuhul ma jah, siiski panengi mingeid kilde endast juttudesse.
Hea kirjanik suudaks luua endaga täiesti vastuolus tegelase ja kirjutada temast sellest hoolimata nii hästi kui võimalik.

Ma ei ole veel kirjanik, rääkimata siis heast kirjanikust, aga kunagi tahaksin ma selle omaduse ära õppida.  ”Ma armastan sind, Sitapea”-s ongi näha üks minu suur miinus- kui tegelane on mulle vastumeelt, siis kogu tema ümber käiv lugu on täis põlgust.