Täna moluraamatus oma albumit vaadates leidsin ühe pildi, 2009nda aasta sügisest. Taggisin pildil oleva tuttava ära ja peale ta kommentaari tuli üleüldse terve see päev väga teravalt meelde.
Mitteasjaosalistele lihtsalt nii palju, et see päev oli justkui värav. Enne seda päeva oli üks elu, peale seda päeva hoopis teine.  Noh hea küll, tegelikult “väravaks” oli ikkagi mõni nädal hiljem aset leidnud dialoog, aga ikkagi.

Rohkem kommenteerima ei hakkaks seda teemat, aga pildiga seoses nii palju, et ma tõsiselt vihkan neid laste karusselle, mis mänguplatsidel on.  Ja inimest, kes naeratab ja ütleb, et “minge-minge, istuge peale, ma teen hoogu ja hüppan ka peale”, ei tasu mitte kunagi usaldada selliste asjade juures!! Nad ei tule… selle asemel nad hoopis võtavad digika ja hakkavad teid, kahte lolli, pildistama.

 

Esimesel pildil näha olevad püksid on käes, sest hr. Müstiline, tark poiss, nagu ta meil oli, lõhkus mu koti ära.

Asi mida ma ei mäleta, on see, et mille kuradi pärast mul nii imelik juuksevärv oli?