3. Kui sa kirjutad, kas sa paned end teadlikult või teadmatult oma juttudesse?

 

Tavaliselt tekib mul lihtsalt mingi mõte, millest kirjutada. Üldjuhul ei ole jutt algul üldse minuga seotud, aga kirjutamist jätkates paratamatult tekib küsimus “Aga mida mina sellises olukorras teeks/ kuidas käituks/ mida ütleks?” Niiet järelikult võib igast loost killukesi minust leida ja ma olen sellest täiesti teadlik.
“Hernes!’e” puhul on veidi teisiti.. Kui ma selle kirjutamist alustasin, tegin meelega peategelase üsna enda sarnaseks. Hiljem kui meie (minu ja peategelase) elud jooksidki üsna sarnast rada mõtlesin, et ehk peaks ka tegutsema nii, nagu ma olin juba tema elu kirja pannud. Aga sinna paika see mõte jäigi. Üldjuhul ma jah, siiski panengi mingeid kilde endast juttudesse.
Hea kirjanik suudaks luua endaga täiesti vastuolus tegelase ja kirjutada temast sellest hoolimata nii hästi kui võimalik.

Ma ei ole veel kirjanik, rääkimata siis heast kirjanikust, aga kunagi tahaksin ma selle omaduse ära õppida.  ”Ma armastan sind, Sitapea”-s ongi näha üks minu suur miinus- kui tegelane on mulle vastumeelt, siis kogu tema ümber käiv lugu on täis põlgust.