Asja esimene point on see, et buss läks 7 läbi ja mul läks uni ära pool 6 juba.
Teine point on see, et ma “viskasin korraks pikali” eile õhtul kella 6-e paiku…ja, jah, ärkasin täna hommikul.

Aga ööl vastu eilset magasin ma üldse ainult üks tund, ja jah, eile oli ka tööpäev. Lucky me, huh. Tema on minu teada 3-e päeva jooksul maganud üldse vaid 4 tundi.

Me oleme lihtsalt häiretega…. unehäiretega.

Lugu mida kuulata:

Noizmakaz ft Leelo Tungal- Ootan sind, Uni.

(jah, vahel salaja kuulan räppi.)

Aastavahetus ise aga oli ka täielik crap. Hea küll, ilutulestik oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Ja Kriss oli Tartus. Aga muidu oli kõik totaly bullshit. Lisaks kuna Ta NiiiSitaksLaheSõbrannaEtHakkaVõiOksele ei kuulnud lauset “ma lähen ära” olin ma vahepeal päris paanikas, et Ta on kadunud ja mida kõike veel. Tegelikult oli muidugi kõik korras, inimesed lihtsalt ei pane tähele mida neile räägitakse ja ajavad teisi ka paanikasse.

Ja mul oli niiiiiiiiii f’ckin külm. Aastavahetus võiks suvel olla. Päriselt. Talvel ei tohiks olla üritusi kus sa pead öösel väljas passima ja taevasse vahtima. Igal juhul olen ma haige nüüd. No hea küll, enne olin ka veidi, aga vaid kerges nohus, nüüd mu kurgus kraabib miski ja vaheapeal lihtsalt köhin nii kaua kuni sülg veriseks muutub. Jah, peaks arsti juurde minema, aga ma ei ole ikka veel perearsti ära vahetanud  ja haigena sõita pm 80 km maha ei ole eriti tore.

—-

Üleeile käisin matustel. Ma vist ei oskagi rohkem teemat kommenteerida. Igal juhul see mees lahkus siit ilmast  detsembri lõpus, mis tõestab veelkord, et 2011 oli täiesti nõme aasta.

—-

Ahjaa… Ma vahepeal mõtlesin, et peaks Vilepi Hirmule korralikuma arvustuse kirjutama ja ta uuele raamatule ka, aga viimane ajas mu pea veel rohkem ringi käima, niiet ma vist ei jaksa.
Mõlema raamatu mõte on kuldaväärt, aga teostus…. Lugemise ajal tekkis korduvalt küsimus “KAUA VÕIB?” “Saatuse mängud”-e ajal oli mul tunne, et Vilepil on minuga üsna sarnane viga- tekib ülimalt hea idee, aga pole kindel kuhu see välja peaks jõudma. Sest mul lihtsalt jäi tunne, et lugu muudkui kedrati ja kedrati edasi ja siis mingi hetk sai endal ka kõrini ja visati mingi suvaline lõpp. Ei õnnestunud. Ma pm mälusin seda lugu. Raamatut raamatukokku tagasi ka ei tahtnud viia, sest ikkagi tekkis huvi, et kuhu see lugu siis välja jõuab…. aga no kurat, see lõpp oleks võinud mitu peatükki varem ka olla. Ma tõepoolest mõtlesin, et midagi juhtub, see lugu jõuab kuhugi, aga ma tõesti pettusin.

Lugu rääkis siis mehest, kelle naine jõuab purjus peaga koju ja leides naise käekotist rinnahoidja süüdistab teda pettimises. Naine tormab uksest välja ja jääb bussi alla. Mees kirjutab kirja Saatusele paludes uut võimalust. Ja siis söödetakse talle ette erinevaid variante eludest, mis tal olla oleks võinud. Erinevad naised, kodud, eluviisid. Aga kuna mees mäletab kõiki oma eelmisi elusi… või siis seda ÜHTE ja õiget elu ja tahab seda ikkagi tagasi (koos oma naisega) jätkab ta muudkui kirjutamist, mille tõttu teda väntsutataksegi ühest elust teise. Lõpuks õnnestub tal kõik tehiselud siiski hävitada ja saab oma endise elu tagasi…. mis iseenest oli täiesti oodatatav lõpp, aga selleni jõudmine oli niii lahja.

—

Siis ma üritasin vahepeal veel ühte raamatut lugema hakata…. Tõepoolest üritasin, aga pm see lugemine nägi välja selline, et lugesin 1-2 lõiku, näoga -.- keerasin lehekülge, võib-olla kaks, lugesin veel mõne lõigu, ikka veel sama näoga, keerasin paar lehekülge jnejne ja leidsin sealt vaid ÜHE asjaliku peatüki, siis ma tõepoolest ei suutnud jätkata.
Aga ma kunagi sunnin ennast seda uuesti lugema. Raamatuks on siis Osho “Armastamine- kuidas armastada teadlikult ja suhelda hirmuvabalt”.
Ilmselgelt sain selle raamatu. Kui te tõepoolest arvate, et ma sellise pealkirjaga raamatut laenutama-või veel hullem, ostma- läheksin, siis te olete küll valel arusaamisel.

—

Alustasin ka Riika Pulkkineni “Tõde”-ga. Olen veel liiga alguses, et öelda kuidas mulle lugu meeldib, aga lauseehitused on piisavalt nautitavad, et panna ohkama- oh, oleks mul vaid rohkem aega ja lugemistuju.
Viimase puudumine paneb mind ennast ka imestama… Ei ole lihtsalt. Mul on viga midagi. Kirjutamistuju on ka alati bussis, tööl või dushi all täiesti olemas, aga kui võimalus on, siiis tuju enam ei ole.

—

Mul oleks elu vaja, ikka veel.

Tiit says:
ma sõin täna haruldast asja – suppi põhjapõdra lihaga
see on purgisupp
aga sisuliselt oli see rohkem nagu seenesupp, aga natuke oli liha ka sees. ju see siis oligi põhjapõdra oma
nii et, jõuluvana sel aastal ei tule. Transpordivahend söödi ära

 

Aga kummitama hakkas ikkagi “you’re a part time lover and a full time friend”

—-

Oleme Temaga hingesugulased- Tema läheb peole ja mina oksendan järgmine hommik ja suren pool päeva.
Tema “Nii võiks iga kord olla, et mu pohmakas sinule ülekandub. Mul oleks nii hea olla.”

—-

Hr.  H-ga on meil ka telepaatia. Olen tööl, mõtlen, et huvitav kas mul on nii palju kõneaega, et talt küsida kuna ta Tartu tuleb. Ei hakka katsetama. Paari tunni pärast on noormees kohal.

—-

Tööl on üleüldse veider olla. Olen jälle esimes kohas tagasi. Kohas kus liigub päeva jooksul niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju inimesi. Ja pm. iga päev näen tuttavaid. Ja iga kord ei ole need head tuttavad. Ja mõnikord on nii naljakas, kuidas kaks inimest, kes teineteist absoluutselt ei salli, teietavad teineteist ja naeratavad…lihtsalt, sest nii on kombeks. Või noh… ühel nõuab töö eeskiri seda, teine lihtsalt vastas viisakusest samaga arvatavasti.

“Kõik on teeseldav”

—-

Mu majas elavad imelikud inimesed. Üks õhtu pidin infarkti saama, sest keegi lendas täie hooga vastu mu ust. Tema ütles, et see on viimasel ajal peaaegu igapäevane asi juba. Nagu…WTF? Meie uks asub kohe trepi kõrval…. et siis keegi tahab alla joosta ja ei suuda õigel ajal ära pöörata? Ja meie alt tuleb koguaeg lärmi. Ma olin täiesti veendunud, et seal elavad noored, kuni üks hommik sealt hallipäine mees välja astus. Ja kusagil elavad keegi, kes ei tohiks koos elada, sest tülitsemist on pidevalt kuulda. Ja ma ei tea, kas all korrusel, või meie korrusel elab kas a)lesbipaar, b) õed, c) mingi piff, kellel koguaeg sõbrannad külas käivad… sest ma kuulen koguaeg kahe noore naise kilkeid. nädala sees niisama, nv-stel arvatavasti peojärgseid. Ja esimesel korrusel (vist) elab üks eriti nõme vanamutt oma sama nõmeda ja koleda koeraga.

—

Mis koertesse puutub, siis ma ikka veel tahan endale koera. Kui te olete elanud 20 aastat nii, et teil on olnud vähemalt üks kass (max. 3) ja 2-4 koera + veel igasuguseid jäneseid, merisigu, hamstreid jms. keda erinevatel eluperioodidel õega on peetud, siis on väga imelik järsku ainult ühe noormehega. Ei, mul on väga heameel, et lõpuks täiesti kahekesi elame, ilma tema semudeta. Aga… aga…aga…

ma tahan koera.

Aga kuna me niikuinii peame nädal, kui mitte rohkem, enne mu palgapäeva emma-kumma vanematele helistama (tavaliselt mõlemale) siis jääb igasugune lisa rahakotikulutaja ära.

Naljakas, et ühikas elades sain ma nädal aega ära elada selle rahaga, mis nüüd läheb paari päevaga.

Ja see kuu saan ma arvatavasti veel vähem raha, sest ma olin sinisel lehel nädal aega.

—-

Kui järgmine postitus tuleb parooliga, siis pole mõtet lunima hakata… Mul on vaja üks teema endast välja kirjutada, miskit mis ei ole aga teiste silmadele..

Olen koguaeg pühendanud ennast (enamus ajast küll mõtetes, mitte tegelikuses) selle valmis loo ümbertöötlemisele, või siis ühe jutu edasi kirjutamisele. See on lugu, millest ma ise oootan midagi suurt. Aga mis ei saagi vist kunagi valmis.

Täna aga lugesin kulm kortsus, häbi põues, ühe hoopis kolmanda loo algust. Nii tüüpiline minust- mõte on niiiiii kuradima hea…ja teostus sama paljude i-dega, kui isegi mitte rohkematega, nii pask.
Aga ma siiski tahaks seda ka kunagi valmis kirjutada.

Ja täna mõtlesin, et seaks endale siiski tähtaja. Homme raudselt kahetsen seda mõtet, aga hea küll.

Nii, et…  nt. August 2015 peab olema üks lugu niii kaugel omadega, et ma saaks hakata tegutsema selle avaldamise nimel.
Ma ei tea veel milline lugu, aga üks neist.

Järgmine postitus on parooliga. Parool on mu perekonnanimi. Suure algustähega. Seal on mu juttude ideed, kellel tuttavatest on soovi lugeda, palun väga. Võõraid ligi ei lasta.